Tere, hea lugeja!

Ja juba jälle on pihlakad punaseks läinud, mis tähendab, et meie suvevaheaeg hakkab otsa saama. Loodetavasti puhkasite hästi, kogusite jõudu pikaks talveks ja raskeks tööks ja olete nüüd valmis jälle alustama. Kes alustab viiendat, kes kahekümne viiendat või koguni esimest korda, aga vahet pole. Igal aastal on ikka uus kõik septembrikuus.

Soovin kõigile tugevat tervist ja palju töörõõmu algavaks uueks õppeaastaks. Loodan, et meie read täienevad jätkuvalt uute liikmetega, sest üheskoos suudame ju rohkem.

Alljärgnevalt tutvustangi üht materjali. Mõtle kaasa ja tee omalt poolt ettepanekuid.

Käisin juunis ühel väga huvitaval seminaril Tallinnas, kus sotsiaaldialoogi ümarlauakohtumisel osalesid Euroopa Ametiühingute Hariduskomitee (ETUCE) ja Euroopa Haridusala Tööandjate Föderatsiooni (EFEE) esindajad.

Foorum oli väga esinduslik, meie haridustöötajate ametiühingu võimekuse suurendamiseks ollakse Euroopa tasandil valmis appi tulema.

Töötajate (õpetajate) poolelt oli laua taga 16 Eesti Haridustöötajate Liidu (EHL) esindajat, sh EHL juhatuse esimees Reemo Voltri, ESSDE komitee liige Elis Randma, EHL liikmesorganisatsioonide esimehed ja aktiivsemad haridusasutuste usaldusisikud. Tööandjaid (koolide pidajaid) esindasid Maie Kitsing (HTM välishindamisosakonna juhataja), Külli All (HTM täiskasvanuhariduse osakonna asejuhataja), Helen Põllo (HTM kutsehariduse osakonna juhataja) ja Ott Kasuri (Eesti Maaomavalitsuste Liidu tegevdirektor). ETUCE-t esindas Paola Camilli, EFEE-t Sarah Kik, eksperdina oli kaasatud ICF töösuhete ja sotsiaaldialoogi direktor Tina Weber.

Ümarlaua vorm nägi ette kõigi partnerite poolset olukorra tutvustust ning loomulikul teel arenevat dialoogi ja diskussiooni. Esimesena andis Eesti Haridustöötajate Liit ülevaate sotsiaaldialoogi hetkeolukorrast Eestis. EHL esimees Reemo Voltri oli seisukohal, et kuigi sotsiaalpartnerite suhtlus Eesti kontekstis võib muu Euroopaga võrreldes olla pigem heatahtlik, tuleb jääda ausaks ning välja tuua need kitsaskohad, mis pidurdavad haridusvaldkondliku dialoogi sujuvat toimimist. Võib öelda, et hariduse üldine olukord on Eestis hea, kuid mitte jätkusuutlik. PISA tulemustest lähtudes on Eestis tugev alus-, põhi-, keskharidus; TALIS-e järgi on meil üks Euroopa vanim õpetajaskond (keskmine vanus 48 a.) ning õpetajaamet on vähe atraktiivne ja vähe väärtustatud. Viimast tõendab ka fakt, et ülikooli astumisel ei ole õpetajaks pürgivate noorte seas konkurentsi. Mis puudutab eri haridustasandite atraktiivsust, siis Eesti on eelkõige gümnaasiumi- ja kõrghariduse usku. Kutseharidus on laste ja lastevanemate jaoks vähe atraktiivne, õppekohtadele ei teki konkurentsi, mistõttu ei täida kutseõppeasutused väärtuslike oskustööliste koolitamisel oma eesmärki täielikult.

Kui rääkida kaasamisest, partnerlusest ja sotsiaaldialoogist, saab öelda, et EHL on kaasatud ministeeriumi erinevatesse töögruppidesse, komisjonidesse, seaduste kooskõlastamistesse ning meilt küsitakse arvamust ja ka arvestatakse sellega. Pidevalt käivad konsultatsioonid ministeeriumi erinevate ametnikega ning ka koolivõrgu korrastamise ja riigikoolide loomise protsessi on ametiühing kaasatud. Lood on aga teised kohalike omavalitsuste (KOV) esindajatega. Läbirääkimistel ei võta KOV liidud (Eesti Maaomavalitsuste Liit ja Eesti Linnade Liit) vastutust, mis tähendab, et toimuvad vaid konsultatsioonid. Valitsus kehtestab töötasu alammäärad, seadusest tulenevaid läbirääkimisi ei toimu. Arusaadavalt on ligi 200 eri võimekusega KOV-il ühise seisukoha vormistamine keeruline. Siinjuures annab lootust muutusteks haldusreform. Ühinenud KOV-id on suuremad, tugevamad, majanduslikult võimekamad, mille tulemusena on ka KOV liitudel paremad väljavaated.

Muret on tekitanud tööaja regulatsiooni vähendamine riigi tasandil. Iseenesest ei ole tegu üldse ebasoodsa otsusega, kuna tööaega jm tingimusi saab reguleerida nii KOV-i kui ka haridusasutuse tasandil nt kollektiivlepinguga, kuid praeguseks on selgunud, et  KOV tasandil ei olda selleks võimaluseks (ja kohustuseks) veel valmis. Häid näiteid muidugi on – Tartus on juba mitu aastat ülelinnaline kollektiivleping, Tallinnas allkirjastatakse iga-aastaselt palgakokkulepped. Kuid reeglina võtavad iga tasandi tööandjad kollektiivlepingu sõlmimise ettepanekut rünnakuna. Siinkohal tuleb nentida, et kutseõppeasutuste näitel on isegi riigikoolidega kollektiivlepinguid kohati raske sõlmida. Töötingimuste osas kokkuleppimine nõuab dialoogi, mida praegusel haridusmaastikul aga kahjuks kuigi hästi veel pidada ei osata. Ametiühingut tajutakse kui vastandujat, seda  nii ametiühingu enda kui ka tööandja silmis. Eesmärk ongi kujundada ametiühingu kuvand euroopalikumaks – tegu on sotsiaalpartneriga, dialoogi osapoolega, kes soovib koostöös leida meetmeid ühiste väljakutsete seljatamiseks. EHL-i üheks prioriteediks on leida lahendus erinevatest palgamaksjatest (lasteaedu rahastab KOV, üldhariduskoole rahastab riik läbi KOV-ide, enamikku kutsekoole riik) tulenevale probleemile – lasteaiaõpetajatele tuleks kehtestada mingigi ühine töötasu alammäär. Lisaks on kaotatud ära õpetajate atesteerimise süsteem, mis kindlustas kõrgema ametijärguga ka suurema sissetuleku. See on asendunud kutsesüsteemiga, mis ei anna mingeid palgagarantiisid ning pole seetõttu õpetajaskonnas esile kutsunud ka eriti aktiivset kutse taotlemist.

See oli Reemo ülevaade ümarlauakohtumisest.

Pikemalt kohtumise kohta loe http://ehl.org.ee/2016/06/16/umarlaua-kohtumine-tallinnas/

Virve Kikas